Nad kaevandasid veel enne, kui see sai peavooluks

XIX sajandi keskel algas Ameerikas kullapalavik. Ühed teenisid meeletut raha, teised jäid hetkega ilma kogu kulla kaevandamisel saadud varandusest. Kolmandad aga kasutasid olukorda oskuslikult ära selleks, et teenida veelgi rohkem.

Räägime rangetest ärireeglitest, mida võib leida mineviku „kaevurite“ lugudest.

USA lääne kullakaevandamise ajaloos on palju kuulsaid nimesid, kuid üheks kõige uskumatumaks tegelaseks sai misjonär, ajakirjanik, seikluskütt ja edukas kaupmees Samuel Brennan. Temast sai miljonär, kui ta suutis Metsikus Läänes oskuslikult ära kasutada „tarneahelaid“ ja võttis õigel ajal vastu õiged otsused.   

Ta alustas üsna tagasihoidlikult. Olles saanud noorpõlves isalt päranduse, üritas Brennan tegeleda kaubandusega, kirjastamisega, investeerida raha kinnisvarasse, kuid kõik tema ettevõtmised nurjusid. Siis pöördus ta religiooni poole, alustades teenistust Ohio mormoonide preestrina.

Otsige vabu turgusid

Mormoonidel oli võimudega erimeelsusi. 1840-ndate aastate keskel tehti Brennanile ettepanek võtta enda õlgadele kolonistide juhtimine laeval, mis siirdus tollal veel USA koosseisu mitte kuulunud Californiasse. Uuel maal kavatsesid nad luua Mormoonide Taevariigi sõltumatu eelposti.

Reis oli pikk. Kui mormoonide alus lähenes USA ja Mehhiko vahel rannikule, käis juba sõda nende maade pärast. Ameeriklased võitsid. Kolonistid olid sunnitud jääma selle riigi kontrolli all olevale territooriumile, kust nad pakku püüdsid pääseda.

Nad asutasid linna Yerba-Buena, mille elanikkond ei ületanud algaastatel 300 inimest. Hiljem sai sellest linn, mis on tuntud kui San Francisco. Juba algusest peale oma ekspeditsiooni pealiku seisust kasutades kogus Samuel Brennan kolonistidelt raha hoiustamiseks ja asutas selles kolkas ainsa panga. Samas avas ta väikepoe.

Kohe alguses tegutsesid kolonistid üsna edukalt: külvasid nisu, ehitasid kooli, postkontori ja hakkasid teisi asulaid isegi laiendama. Koloonia kasvulainel hakkas Brennan kirjastama oma ajalehte California Täht. Läänerannikul tal massimeedias konkurente  peaaegu ei olnudki.

Panustage ainult tõhusasse reklaami

24. jaanuaril 1846 avastas John Sutteri saeveskis töötav James V. Marshall veskikivis kullatükikesed. Seda päeva peetakse kullapalaviku alguseks. Sutter soovis, et teave jääks saladusse, kuna kartis kahju, mida kullaotsijad võivad tema põllumajandusärile põhjustada. Kuid see ei õnnestunud. Paari aasta möödudes tekitas kullapalavik uskumatu nõudluse ehituspuidu järele ning Sutter sai hiljem kuulsaks kui California Imperaator.

Samuel Brennan sai teada väärimetalli leiust, kui üks Sutteri töötajatest maksis kullaliivaga tema poes brändipudeli eest. Selleks, et tõestada kulla ehtsust, tunnistas ta üles, kust ta selle leidis.

Kasutades saadud teavet, hakkas osav Brennan avaldama oma ajalehes artikleid, et California erinevas paikades on leitud „märkimisväärsetes kogustes“ kulda ja rääkis mingite kullaotsijate edulugusid, kes teenisid kulda kaevandades tuhandeid dollareid. Samas hoidis ta silma peal kullamaardlate otsingutel ja kui tema kolleegid mormoonid teatasid talle tõeliselt rikkaliku maardla koordinaadid, otsustas ta ehitada selle lähedale veel ühe poe ja lao.   

„Selleks, et algatada tõeline buum, kulus pikk aeg“, kirjutas Brennan oma memuaarides.

Üritades tõsta lärmi väärismetalli ümber, korjas Brennan klaaspudelisse kullaliiva ja läks paadiga mööda jõge kullakaevandustest Yerba-Buena suunas. Maabudes hakkas ta pudeliga vehkima ja karjuma: „Kuld! Kuld American riveris!“. Sellel etendusel oli uskumatu edu. Lisaks avaldas Brennan oma ajalehes järjekordse uudise kullamaardla avastamise kohta ja kutsus kõiki üles suunduma kullakaevandustesse. Paari nädala pärast suunduski pea kolmveerand kogu linna meestest kulda otsima.   

Siis palkas ta kullerid, kellel käskis levitada USA lääneosas 2000 eksemplari ajalehte. Uudis tekitas kõmu ning see avaldati autoriteetses väljaandes New York Herald. Algas kullapalavik. Paljud ameeriklased said teada, et Californias on keegi päevaga teeninud rohkem kui nemad mitme aasta jooksul.

Nõudlus tekitab pakkumise, kuid võib luua ka nõudluse

Brennan ei kaotanud hetkegi. Ta ostis ümbruses kokku kõik labidad, kullapesukopad, pannid, kirkad ja muud majapidamistarbed täites nendega oma kauplused. Tema kaubandusvõrk sai suurimaks Californias ja oli kõige laiema tootevalikuga. Brennani kaupluste käive ulatus mõnikord isegi kuni 4000 dollarini päevas. Uus maja New Yorgis maksis 1850ndatel ligi 2500 dollarit. Kaasaegsesse kurssi ümber arvutades maksis  dollar 28 kaasaegset dollarit.

Brennani kaupluste puhaskasum moodustas 50–75% sissetulekust. Üheksa nädalaga teenis ta 36 000 dollarit. Kaupa veeti jõel ning üks reis linnast kullakaevandusse kestis 7–8 päeva.

Ärge kartke tõsta ainulaadse kauba hinda

Brennani arvestus oli lihtne: tema müügipunktid olid ainsad teekonnal kullakaevandusse. Kullakaevajad, kes üritasid hetkega rikkaks saada, maksavad just nii palju, kui ta nõuab, kuna sarnaseid kaupu ei saa ümbruskonnas osta kuni 2000 miili kaugusel. Kaupmees müüs 10 dollari eest ostetud labidaid juba 500 dollari eest. Sõela, mille eest ta maksis 4 dollarit, müüs ta 200 dollariga. 20 sendi eest ostetud kastrulid läksid müüki 15 dollari eest.

Brennanil õnnestus ka regulaarselt hindu tõsta. Kui ta ühel nädalal müüs kaks kirkat kahe untsi kulla eest, siis järgmisel nädalal müüs ta neid juba nelja eest. Kui keegi hakkas sellise hinnapoliitika üle pahameelt avaldama, vastas ta, et „kuld on nüüd kõikjal ja selle hind lihtsalt langeb“, mitte tema kirkad ei muutu kallimaks.

Olge jultunud, muidu on jultunud teie konkurendid

Brennani üks kõige osavam mahhinatsioon oli seotud tema kümnise võtmisega mormoonidest kullakaevajatelt. Järjekordselt ära kasutades oma kohaliku religioosse kogukonna juhi „ametiseisust“, nõudis ta, et talle antaks 10% tuludest. Mormoonide reeglite järgi oli ta kohustatud saatma selle kulla edasi kiriku peakorterisse Jutasse. Kuid mingeid saadetisi Californiast seal ei saadud. Peagi said kõrgel seisvad mormoonid asjade tegelikust olukorrast teada. Nad saatsid Brennanile saadiku nõudega anda ära „Jumala raha“. Selle peale vastas Brennan: „Ma jätan Jumala raha endale seniks, kuni saan kviitungi, millele on alla kirjutanud Jumal ise. Varem mitte!“. 

Kui sellega rahulolematud püüdsid kaevata sõjakubernerile Richard B. Masonile, siis vastas ta sama hästi kui jutlustaja ise: „Brennanil on õigus nõuda makse, kui teie mormoonid olete piisavalt rumalad, et maksta“.

Mõnikord on tööriistu kasulikum müüa kui toodangut

Jack London kirjutas hiljem kullapalaviku tulemustest Klondike jõel. Kahe aasta jooksul tuli Klondike jõe kallastele 125 tuhat inimest. Et teenida 32 miljonit dollarit, kulutasid kullaotsijad 225 miljonit. Suurem osa sellest rahast sattus ettevõtlike inimeste taskutesse, kes teadsid ja mõistsid, kuidas teenida inimlikelt kirgedelt. Samamoodi oli Californias.

Kullapalaviku esimesel aastal olid 95% kohale sõitnud elanikkonnast mehed. Poodide, bordellide, baaride ja muu teenindusvaldkonna omanikud teenisid rohkem kui kullaotsijad ise. Ka mormoonid said kullamaardlatest ülisuurt kasumit, kuid kulutasid seda priisates.

Investeerige kasumit targalt, nähes ette negatiivseid stsenaariume

Samuel Brennan sai California esimeseks miljonäriks. Ta ostis kokku kinnisvara, tegeles veini tootmisega, ehitas raudtee ja 1853. aastal valis San Francisco linn ta isegi osariigi senaatoriks .

Tema varandusele sai hukatuslikuks mitte eriti ettenägelik raha paigutamise strateegia. 1870. aastal andis Brennani abikaasa kohtusse abielulahutuse avalduse – tema elas Californias, abikaasa aga Euroopas. Kohus otsustas, et abikaasal on õigus poolele miljonäri valdustest, kuid Brennan pidi andma abikaasale kuuluva osa sularahas.

Kuna Brennani põhilise varanduse moodustas kinnisvara, oli ta sunnitud selle kiiremas korras müüma palju väiksema raha eest, kui see oleks tulevikus maksta.

Kalliks maksma läinud lahutus tõi kaasa katastroofilised äriotsused. Brennan pankrotistus ja suri suhtelises vaesuses, korrates nende kullaotsijate lõppu, kelle arvelt ta ise oma miljonid teenis.