Telegraaf-pood ja saja aasta pikkune uberiseerimine

18.augustil 1910 kohtus New Yorki lähedal Rochesteri linnakeses 15-liikmeline grupp floristidest ettevõtjaid. Nad pidasid lillede jaemüüki väga perspektiivikaks ja otsustasid oma jõud ühendada. Tollal oli peaaegu kogu lillede jaemüügiturg jagunenud hulgimüüjate ja suurtootjate vahel ning idee luua jaemüüjate ühendus tundus täiesti loogilisena.

20.sajandi algul ostsid inimesed lõikelilli täpselt samal põhjusel nagu tänapäevalgi: pulmadeks, matusteks, lõpetamisteks, sünnipäevadeks ja pühadeks. Näiteks roosisorti „Ameerika kaunitar“ müüdi 18-24 dollarit tosin, mis oli tohutu raha. Sorte „Pruut“ ja „Meteoriit“ müüdi 3,5-5 dollari eest. Nelgid maksid 1-3 dollarit. Müüdi ka krüsanteeme, hortensiaid ja liiliaid.

Ühenduse tegevust juhtis Denveri advokaat ja lilleäri omanik John Valentine. Ta uskus, et lillede jaemüügiturg peab kasvama ja kasvabki. Lillekaupmees tegi ettepaneku lüüa konkurente uue lähenemisviisi abil, milleks oli tehnoloogia kasutamine. Ühendus sai nimeks Florists' Telegraph Delivery (FTD). Uus firma seadis endale eesmärgiks alustada lillede müüki kogu maal.

Valentine mõtles välja uue lillede kättetoimetamise viisi. Ta kasutas selleks telegraafi, mille kaudu võttis vastu tellimusi teistest linnadest ning ostis seejärel lillepoodidest kauba. Valentine pakkis tellimused ja saatis need teele rongiga külmvagunites. Tellimuse vastuvõtmisest floristi poolt kulus ostu kliendini jõudmiseks 3-4 päeva. Tol ajal oli see lilleäris ennekuulmatu saavutus. Valentine tegeles ju online kaubandusega, luues omamoodi telegraafipoe ja teostas „elektroonilist andmeedastust“. 

Lillede kaugmüük oli siis juba olemas, kuid tavaliselt tähendas see lillede postiga saatmist või üleandmist telefoni teel. Telegraaf osutus siiski mugavamaks, kuna oli laiemalt levinud kui telefonid ja edastas kiiruse poolest kirju. Lisaks sellele toimus töö tellimustega omamoodi automatiseeritult. Telegraafi ei kasutatud mitte ainult klientidega suhtlemiseks. Selle kaudu toimus floristide omavaheline suhtlus ja vahetati vajalikku infot tarnete kohta. 

FTD algatas ulatusliku reklaamikampaania. Üks tema loosungitest oli „Ütle seda lilledega“, mis kutsus üles kasutama innovaatilist võimalust lillede ostmiseks telegraafi teel. Rõhutamaks oma peamist eelist, milleks oli tarnimise kiirus, võttis firma oma logona kasutusele jooksva jumala Mercuriuse kuju, kellel oli käes lillekimp. Aastakümnete jooksul sai see USAs sama tuntud reklaamifiguuriks nagu Ronald McDonald, Uneeda või Green Giant.

Üsna kiiresti kasvas FTD ülemaaliseks võrgustikuks ja peale II maailmasõda hakati tarnima lilli väljapoole USAd. Firma pidi ehitama oma logistika välja nii, et see toetaks valdonna pioneeri mainet. 

Sõna uberiseerimine mõeldakse välja 100 aastat hiljem, kuid just sellega FTD tegeles. Juhtides „platvorme“ ja brändi võttis ta vastu tellimusi ja edastas neid arvukatele partneritele-floristidele, kes asusid igal pool maailmas, et teostada lillede tarne samal päeval. Tellimuse sai see partner, kes asus kliendile kõige lähemal.

Teatakse lugu, et üks Ameerika ärimees läks ümbermaailmareisile ja tema firma tellis talle lilled tosinasse välismaa sadamasse olles jälginud laeva. FTD töötles tellimust ilma vaevata, kuid teatas hiljem, et nende partner-florist Keenias pidi läbima neljatunnise kanuumatka mööda jõge, et toimetada lillekimp õigeks ajaks ärimehe aurikule.  

Veel üks huvitav vahejuhtum toimus FTD briti partneriga, kellele anti ülesanne toimetada lilled tormisel päeval majakavahile. Florist üritas neljal korral paadiga majaka juurde jõuda, kuid ei saanud randuda. Siis visati talle tuletorni tipust nöör, mille külge õnnestus siduda karp lilledega. Majakavaht sikutas selle tänulikult enda juurde.  

Kõik need lood on aidanud luua FTD uuendusliku ja kliendile orienteeritud firma maine. Aja jooksul tulid telegraafi asemele arvutid, mille abil firma hakkas teostama tellimuste töötlemist ja täiendama olemasolevate klientide ja tarnijate andmebaasi. FTD kogus kokku sellisel hulgal hinnalist informatsiooni, et isegi FBI pöördus firma poole iga kord, kui suri mõni tuntud gangster. Lillede tarnijalt nõuti infot selle kohta, kes saatis matustele lilli.

Igapäevaste tellimuste suure hulga tõttu ja vajaduse tõttu töödelda neid kiiresti ja veatult üritas FTD kasutada üksnes uusi ja võimsaid arvuteid. Aastal 1974 lõi ettevõte oma võrgu FTD Mercury Network. Unikaalsus seisnes selles, et firma varustas kõik oma partnerid-floristid arvutitega, kuigi neid oli selleks ajaks üle kogu maailma juba 6500. See võimaldas pidada tõhusalt müüjatega sidet. Võrgu esimesel kasutusaastal töödeldi selle kaudu 11 000 elektroonilist tellimust.  

Vaatamata oma marketingitegevusele ja arvutite kasutusele võtmisele sattus FTD 1980ndate lõpus silmitsi kasvava konkurentsiga ja käive hakkas langema. Firmat hakkasid tõrjuma odavamad lillepoed ja supermarketid. Lisaks ilmus turule hulgaliselt analoogse tarneteenuse pakkujaid, kes võtsid tellimuse vastu telefoni teel.

Pärast mitmeid katseid olukorra parandamiseks otsustas juhatus FTD reorganiseerida ja otsida uusi investoreid. Kokkuvõtteks otsustas uus firma teha oma panuse usaldusväärsusele ja teenindusele. Võeti vastu otsus „müüa suhteid ja mitte ainult lilli“.

FTD uuendas oma arvutivõrku vahetades välja vananenud monokroomsed arvutid. Aastal 1998 osteti üle 20 tuhande Delli lauaarvuti, tööjaama ja serveri.

Uute lillemonitoride abil said partnerid-floristid visuaalselt hinnata kimpude ja lillekompositsioonide välimust täiesti uuel moel. Lisaks dubleeriti katalooge nüüd diskettidel. Klientidele saadeti temaatilisi kollektsioone nagu näiteks „Juhised pulmadeks valmistumisel“ või „Lille- ja taimesõnastikud“. Alustades telegraafist jätkas firma saja aasta jooksul oma tegevuses panustamist kaasaegsesse tehnoloogiasse.

Oma 100.aastapäevaks on firma turuosa küll vähenenud, kuid liidripositsioon on säilinud. Olles alustanud 15 floristiga ühendab firma nüüd üle 70 000 partneri kogu maailmas ja selle käive ulatub 1,2 miljardi dollarini.